Mäletades meie vanaisa,
Johannes Tamm 1938–2023
Lühitutvustus
Johannes sündis 1938. aastal Lõuna-Eestis peres, kus töö ja õppimine käisid käsikäes – hommikul kooli, õhtul aitas ta kodutalus loomi toita ja küttepuid vedada. Tal oli terav mõistus ja kiire taip, kuid ka oskus välja hiilida, kui kartulivõtt liiga pikaks venis. Koolis oli ta see, kes alati kõik ülesanded esimesena valmis sai ja siis teistelgi aidata püüdis. Ülikooli viis teda armastus matemaatika vastu, kuid eks oma osa mängis ka see, et ta leidis, et traktoriga kündmine pole päris tema tee.
Varajane elu
Johannes sündis 1938. aastal Lõuna-Eestis peres, kus töö ja õppimine käisid käsikäes – hommikul kooli, õhtul aitas ta kodutalus loomi toita ja küttepuid vedada. Tal oli terav mõistus ja kiire taip, kuid ka oskus välja hiilida, kui kartulivõtt liiga pikaks venis. Koolis oli ta see, kes alati kõik ülesanded esimesena valmis sai ja siis teistelgi aidata püüdis. Ülikooli viis teda armastus matemaatika vastu, kuid eks oma osa mängis ka see, et ta leidis, et traktoriga kündmine pole päris tema tee.
Töö ja kutsumus
Pere oli Johannese suurim uhkus. Ta oli abikaasa, kes teadis alati, millal tuleb naisele kompliment teha (ja millal targem vait olla), isa, kes õpetas lastele, kuidas õigesti naela seina lüüa ja miks matemaatika on elus vajalik, ning vanaisa, kelle taskust võis alati leida piparmündikomme ja lõbusaid lugusid. Lisaks armastas ta loodust, meistritöid ja häid arutelusid – eriti neid, kus ta võis oma vana raadio kõrval tassi tee ja hea seltskonnaga maailma asjade üle filosofeerida.
Isiklik elu ja väärtused
Johannes sündis 1938. aastal Lõuna-Eestis peres, kus töö ja õppimine käisid käsikäes – hommikul kooli, õhtul aitas ta kodutalus loomi toita ja küttepuid vedada. Tal oli terav mõistus ja kiire taip, kuid ka oskus välja hiilida, kui kartulivõtt liiga pikaks venis. Koolis oli ta see, kes alati kõik ülesanded esimesena valmis sai ja siis teistelgi aidata püüdis. Ülikooli viis teda armastus matemaatika vastu, kuid eks oma osa mängis ka see, et ta leidis, et traktoriga kündmine pole päris tema tee.
Pärand ja mälestus
Pere oli Johannese suurim uhkus. Ta oli abikaasa, kes teadis alati, millal tuleb naisele kompliment teha (ja millal targem vait olla), isa, kes õpetas lastele, kuidas õigesti naela seina lüüa ja miks matemaatika on elus vajalik, ning vanaisa, kelle taskust võis alati leida piparmündikomme ja lõbusaid lugusid. Lisaks armastas ta loodust, meistritöid ja häid arutelusid – eriti neid, kus ta võis oma vana raadio kõrval tassi tee ja hea seltskonnaga maailma asjade üle filosofeerida.
